Kaks konna pesevad hambaid
August 31st, 2009
Sügistalvine hooaeg on nii tegude kui moodide suhtes alanud:
 |
| From kevad 2009 |
Sügistalvine hooaeg on nii tegude kui moodide suhtes alanud:
|
| From kevad 2009 |
Olles sel teemal ka palju arutlenud ja täiesti nõus Danieli kunagise kogemusliku mõtisklusega, ei oleks ma pidanud seda kulutust üldse tegema. Aga lapsele oli mähkmeid vaja ja millegipärast lasin end jällegi mõjutada ehteestlaslikust tundest, et ostes asja, millega sa saad midagi tasuta pealekauba – ja veel sellise lõbusa mänguasja! -, oled justangu jubedalt võitnud. Tegelikult on mõistagi vastupidi.
Niisiis, Pampers annab oma kilestele mähkmetele pealekauba mingid vahtkummist tõugud. Selline pakk koos “tasuta pealekauba” saadud tõuguga seisis esikus, kuni Etta selle sealt avastas ja hakkas tõuku jalghaaval kile vahelt välja rebima. Viie minutiga oli esikupõrand kaetud ühtlase vahtkummipuruga. Õnneks Etta enam igasuguseid asju suhu ei topi. Muidu oleks tagajärjed ilmselt veel hullemad olnud.
Edaspidi ma Pampersi tooteid ei osta. Nagunii on nad tegelikult oluliselt kehvema kvaliteediga kui näiteks Libero omad. Aga poolakatest reklaamikunnide soovitusel “kingiks” kaasapandud koletised on tõepoolest saatanast. Ja see ei ole üldse naljakas.
 |
| From kevad 2009 |
Sedakorda toimus välkvisiit onu Jaanuse kutsel. Nimelt võis veel paar päeva vähki püüda ja seda võimalust tuli ära kasutada;) Meie pere juba maitsvatest suupistetest ära ei ütle:
 |
| From kevad 2009 |
Sellal, kui tited siiski maiustasid “kohaliku” nektariinisaagiga, lasi issi hea maitsta vähkidel, mis enam saaremaisemad olla ei saagi:
 |
| From kevad 2009 |
Gustav leidis kohaliku meelelahutuse seast palju meelepärast, näiteks noolemängu:
 |
| From kevad 2009 |
Emme käis aga elus esimest korda kukeseeni korjamas. Algaja õnn – kaks sellist kopsikutäit umbes poole tunniga ja adrekas missugune. Selles võis muidugi oma osa olla ka puugikaitseks pähe pandud poja mütsil?
 |
| From kevad 2009 |
Kännumodell:
 |
| From kevad 2009 |
Sedakorda ei olnud klapp “suurte kuttidega” kõige edukam – Gustav üritab end tulutult pressida Rolandi juurde võrkkiigele:
 |
| From kevad 2009 |
Hiljem toimus Aadul Danieli ja Herke seltsis idülliline vaikelu, tshill ja grill ehitushunnikute vahel:
 |
| From kevad 2009 |
Viie äraoldud päevaga oli siin toimunud mõningane edenemine: juba oli paika pandud vesilaud:
 |
| From kevad 2009 |
Tagasiteel võtsime pruukosti hiljuti viis tärni saanud Pädastes, kus vahetult enne sulgemist talvehooajaks nautisime mererestoranis kohalikke hõrgutisi. Daniel proovis näiteks Pädaste suupisteid (ja sööja murelik ilme ei peegelda roa kvaliteeti):
 |
| From kevad 2009 |
Ja kuigi võis jälle loota, et ehk siis nüüd…, Etta ikka iseseisvalt käima ei hakanud. Küll aga teeb ta seda heameelega emme ja venna toel:
 |
| From kevad 2009 |
Viimasel koolieelsel päeval ja kolmandat korda sel soehooajal käisime Gustavi nõudmisel (ühel päeval suvalises kohas autoga sõites teatas ta nõudlik-pettunult: “Aga emme, sa ju lubasid mind jälle loomaaeda viia!”) Tallinna loomaaias. Ilm tundus alguses ähvardavalt külm ja tuuline, aga kohapeal oli igati mõnus ja täitsa soe. Lisaks vähe rahvast, mitte ühtegi jäätisemüüjat ja rohkelt loomi liikvel – igati ideaalne kombinatsioon!
Pidades end loomaaedade alal üle keskmise asjatundjaks, julgen väita, et Tallinna loomaaed on vähemalt Euroopas üks kobedamaid. Kui midagi ette heita, siis sõraliste-kabjaliste ja lindude osakaal on siiski liialt suur nii maa-alalise mahu kui isendite arvu mõttes. Samas võib muidugi aru saada, et seniste kesiste tingimuste tõttu ei saanud kiskjatele erilist rõhku panna, aga see vast hakkab nüüd ka muutuma.
Nagu ka varem, osutusid Gustavi põhilisteks lemmikuteks hülged (nagu ta ise ütleb: hüljesed). Sedakorda arendas ta basseini serval järgmist monoloogi:
“Hülged on väga head loomad. Nad on minu sõbrad. Nad isegi ei hammusta mind, kui ma neile liiga lähedale lähen. Ja kui nad ükskord ära surevad, siis ma võin ka neid süüa!”
 |
| From suvi 2009 |
Lemmikuks number kaks olid “ahvipoisid” ehk pisikesed makaagid:
 |
| From suvi 2009 |
Etta hakkas ahvipoisse kartma, küll aga tekitasid temas suurt elevust shimpansite aediku juures kalade toitmise peale kohale lennanud kajakad ja pardid:
 |
| From suvi 2009 |
Enneolematuks elamuseks (vähemalt mulle kui suurele zooloogiahuvilisele) oli lähivaade kopuleeruvatele jaaguaridele. Juba jaaguaripuurile lähenedes võis kuulda ühe hämmeldunud poisi kisa: “Mama, a shto oni delajut?” ja tema ema kergelt piinlikkusega segatud vastust: “Igrajut!”. Ka Gustav heitis jaaguaripaarile jahmunud pilgu ja küsis: “Mida nad teevad?”, mille peale mina seletasin, et teevad väikeseid jaaguare. Aga Gustav teadis paremini: “Ei, nad kaklevad!” (meenutades siinkohal kangesti oma isa, kes aastaid tagasi kevadises Taevaskojas üksteisele selga roninud konnade kohta samuti arvas, et nood kaklevad):
 |
| From suvi 2009 |
Üks asi, mida Tallinna loomaaia puhul tuleb eraldi kiita, on nende aednike suurepärane töö. Eesti kliima kiuste on siin uskumatult eksootilisi taimi ja ilmselt tuhandeid eri liike, mis sätitud kasvama sobivuses esitletavate loomadega ning uhketes kombinatsioonides:
 |
| From suvi 2009 |
Lõpetuseks pean vaimustusega kiitma veel iPhone’i (kuigi pildikvaliteet on endiselt enam kui kesine) ja Picasa ühisteenust, mis näitab pilti kuvades selle tegemise asukohta kaardil. Vau, milline infoühiskond!
Mitte ainult emme ei jätka kooliteed (ja selle asja korralduslik külg on veel täiesti lahtine), vaid ka Gustavi karjäär lasteaias läheb edasi. Ta on küll terve suve vahelduva eduga seal tiksunud, aga suvel on teadagi lasteaedades suur segadus. Meie omas on nüüd toimunud sügisene selginemine, mis näitab, et enamik vanemate rühmade lapsi läks ära uude munitsipaallasteaeda ja selle tulemusel liidetakse kolm vanemat rühma üheks kokku. Vanast rühmast jäi lisaks Gustavile alles veel ainult üks poiss (kellega meie poja eriti ei klappinud) ja nii nad nüüd 4- ja 5-aastastega ühte kampa pannakse. Õnneks jääb rühmatuba samasse kohta ja Gustav on suvel osade suuremate lastega juba sõbraks saanud. Loodetavasti läheb seekord üleminek sellevõrra valutumalt.
 |
| From suvi 2009 |
Juba mitu kuud ei ole ma kordagi unes näinud, et peaks kooli minema. Nimelt viimased kümme aastat on minu õudusunenägude leitmotiiviks olnud kool – ma olen pikka aega puudunud ja lähen üle tüki aja tundi, kus mõistagi ootab mind ees kontrolltöö täiesti tundmatute küsimustega. Tavaliselt vene keeles või keemias. Ãœlikooli ja selleaegseid sõpru ei näinud ma unes kunagi.
Täna öösel oli kool aga jälle platsis. Ja tunnikontroll oli nii saksa keeles kui kodanikuõpetuses. Üks asi oli siiski teisiti: mina ei pidanud küsimustele vastama. Ma olin õpetaja. Õpilased mõistagi siiski mu klassikaaslased nii põhi- kui keskkoolipäevilt. Ja oh kui imelik oli seista klassi ees ja vaadata, kuidas Mihkel I. ja Andres spikerdavad, Veronika ja Kristi K. sosistavad ning Kadri J. usinalt kirjutab.
***
Kolme päeva pärast lähen ma jälle kooli. Antropoloogia magistrantuuri. Miks? Kui ajakirjandusosakonnas on legendaarne vastus sellele küsimusele, et mulle meeldib inimestega suhelda, siis nüüd peaks vastama, et mulle lihtsalt meeldivad inimesed. Teoreetiliselt;)
(Pildi autor on muidugi superfotograaf Gustav)
 |
| From suvi 2009 |
Enne, kui papa läheb tagasi jooma (loe: Rooma) ja Allu oma vanematega tagasi Brüsselisse, saime kõik veel Hagudis kokku. Papa sai veel kõvasti tittesid hullutada, tal ikka seda võhma jagub.
Kolm last kiiges, papast rääkimata:
 |
| From suvi 2009 |
Allu proovis õhtu saabudes nahkhiireks kostümeeruda:
 |
| From suvi 2009 |
Eraldi peatükki väärib Laimjala kohalik köök. Sel korral käisime ainult korra väljas söömas ja keskendusime ise klassikaliste koduste roogade valmistamisele. Et keegi ei peaks tühja kõhtu kartma, võtsime kohe alguses poest ligi ühe korraliku laari HoReCa juustu. Etteruttavalt olgu öeldud, et pool jäi siiski üle:
 |
| From suvi 2009 |
Gustavi suurepärase hakkimistöö tulemusel valmis meie majapidamises esimene vorsti-makaronisalat, mida Etta väga tänulikult ja rohkelt sisse vitsutas:
 |
| From suvi 2009 |
Enne sauna on mõnus hinge alla panna üks korralik singi-juustu võileib:
 |
| From suvi 2009 |
Sellise vennastumise tulemusel lubab venna väikesel õel isegi oma rohelist mängu vaadata:
 |
| From suvi 2009 |
Veel sakuskat sauna kõrvale: kuivatatud lest ja pool muna:
 |
| From suvi 2009 |
Märgatavalt parem on lest siiski suitsutatud kujul ja eriti siis, kui valmistajaks on professionaal oma suitsuahjus;)
 |
| From suvi 2009 |
Saime oma üdini kodumaisele suvele ilusa punkti panna mõnusalt rahuliku ja muretu ainult oma pere ringis puhkusega saarel. Ka taevataat pingutas endast viimast suvist soojust anda. Lootsime küll näha usinat ehitustööd, kuid paraku pidime viie päeva jooksul lepppima vaatega vaid küll koledast silikaadist vabanenud, kuid veel kattelaudist ootava majakese vaatepildiga:
 |
| From suvi 2009 |
Gustav, kes küll juba enne mere äärde minekut oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Liiva shopping mall’ist soetatud õnge oli põõsa taha ribadeks tõmbanud, sai siiski kalamehena käe valgeks:
 |
| From suvi 2009 |
Põhiliselt said siiski jalad ja riided märjaks ning emme abiga saadi lõpuks kätte ka ise kaasa võetud (magnetiga) kala:
 |
| From suvi 2009 |
Sel korral ei näinud me kordagi oma vana head sõpra Tegelast, musta-valgekirjut karva võis aga kodusel hoovil näha hoopis ootamatumas esituses: terve kari mullikaid oli ära eksinud ja jättis meile meeneks terve hunniku lehmakooke (see sõna muidugi tekitas Gustavis suurt kummastust):
 |
| From suvi 2009 |
Mitte niiväga oodatud kohtumistest saime suve lõpul siiski kirja ka rästiku-trehvunksi. Õnneks oli see isend väga pisike, aeglane ja vonksles meile vastu Aadult pea kilomeetri kaugusel:
 |
| From suvi 2009 |
Mõistagi sai tehtud ka sauna, mida sellidki tänu plekkvannile igati naudivad:
 |
| From suvi 2009 |
Pärast pesu üks hilisõhtune poksimatsh issiga:
 |
| From suvi 2009 |
Ilusa ilmaga katsime lõunalaua õue:
 |
| From suvi 2009 |
Gustav leidis aida alt korvpalli ja esitles stiilseid pallipoose:
 |
| From suvi 2009 |
Lapsed laovad mosaiiki:
 |
| From suvi 2009 |
Õunad on peaaegu valmis ja aidamutt Etta nautis poolküpseid visse igal võimalusel:
 |
| From suvi 2009 |
Gustav võib ka nii solidaarsuse poolest veidi õuna mekkida:
 |
| From suvi 2009 |
Viimasel hommikul, kui meie kotte pakkisime, saabusid töömehed, kes paari tunniga rüütasid maja kivivilla ja tõmbasid selle peale kena halli vammuse:
 |
| From suvi 2009 |
Ühel päeval küsis väikese Uku ema, et millal need lapsed ometi aeglasemalt kasvama hakkavad, et üht riidesuurust saaks kanda kauem kui paar nädalat. Mõtlesin veidi ja pakkusin, et alates kuuendast elukuust.
Hiljem veel mõtlesin selle üle, et tegelikult kannab Etta viimased pool aastat samu riideid. Ma pole juba tükk aega pidanud tegema sellist suuremat revideerimist, et tõstaks tema sahtlist välja suure portsu lühikeseks jäänud pükse ja napiks jäänud bodisid ja asemele kapis ootavad “värsked” rõivatükid. Eks ma muidugi olen ostnud mõningaid äärmiselt praktilisi asju, mis kohe käbedalt käiku lähevad, aga ka äärmiselt ebapraktilisi asju nagu ülinunnud kleidikesed ja hele-heledad dressid, mis ootavad siiani puu peal, kuniks võimalik kandja kõndima hakkaks ja vähem kleidisabasse takerduks ja püksipõlvi mururoheliseks ja kotti trööpaks.
Jättes selle igavikuliseks veniva ootuse kõrvale, ilmestab Etta meie päevi üha uute sõnadega. “Mämm” on tal nüüd mõnikord “kuum” ja selle peale tahaks “uua”. Jalga läheb “papu” ja Gustavi mänguasjadest on ihaldatuimad “mõmmi” ja “auto”. Kui aga keegi mainib jutu sees sõna “kass” või ilmub silmapiirile ahne näoga Endel, hakkab Etta kas madalal tõrrehäälel või sootuks peeniksesel piiksuval häälel mäuguma. Küllap meie rohesilm tunneb kassidega hingesugulust:
 |
| From suvi 2009 |
